Fotograafia kui iseseisev ajalugu

Uus leiutis.

Fotograafia alguseks loetakse enamasti 19. sajandit, kui esmakordselt suudeti salvestada kujutised ilma joonistamata. Kaamerate ajalugu ulatub aga palju kaugemasse aega. Tänapäevaste fotoaparaatide eelkäijaks võib lugeda seadeldist camera obscura. Esimesena kirjeldas camera obscura’t rohkem kui 2300 aastat tagasi Aristoteles. Camera obscura praktilist kasutamist – läbi väikse ava pimekambri seinale projekteeruva maja, väljaku, või maastiku peegelpildi paberile joonistamist – selgitas 15. sajandil mitmes oma töös leiutaja ja kunstnik Leonardo da Vinci. Selle nähtuse olemasolust oldi teadlikud juba antiikajal. Esmakordselt mainiti seda 5. sajandil eKr Vana-Hiinas. Suurema hoo sai camera obscura areng sisse renesassiajastul. Juba 1550. aastal paigutati camera obscura avasse objektiiv, mis muutis kujutise selgemaks ja teravamaks, teravussügavuse kontrollimiseks lisati 1568. aastal diafragma. Paar sajandit hiljem keerati kujutis õigeks peegli abil. Täiustatud camera obscurat sai kasutada joonistamisel, loomaks elutruusid kujutisi.

Kaamera areng.

Esimeste fotode tegemisel kasutasid nii Niépce kui ka Talbot ja Daguerre üsna lihtsat camera obscura’t, mis ei erinenud kuigi palju Johann Zahni 16. sajandil kavandatud mudelist. Tavalisest camera obscura’st erinesid esimesed kaamerad selle poolest, et üks karbi pool pandi teise poole sees edasi-tagasi liikuma nii, et kaugust ühes pooles asuva objektiivi ja teisel poolel oleva fotoplaadi vahel sai muuta. See võimaldas kujutist teravustada. Taolised kaamerad olid levinud 1850. ja 1860. aastatel. Esimesed lõõtsaga plaatkaamerad olid üsna sarnased camera obscura’ga.

Fotograafia algusaastatel olid suureks probleemiks pikad säriajad, kuna isegi esimeste dagerrotüüpide säritamiseks kulus pool tundi ja liikuvate objektide pildistamine polnud niimoodi võimalik. Aastal 1840 hakkas Alphonse Giroux valmistama maailma esimesi dagerrotüüp-kaameraid, mis olid varustatud Chevalier’ objektiividega ja mille ava oli varasema ƒ17 asemel ƒ14. See oli siiski liiga väike edasiminek, et võimaldada isegi veerand tunni pikkust säritust. Probleemi lahendas matemaatikaprofessor Josef Max Petzval, kes koostöös Voigtländeri optikafirmaga lõi omanimelise objektiivi, mille valgusjõuks oli ƒ3,6. Olles 16 korda kiirem kui varasemad objektiivid, lühendas see säriaega vähem kui minutini ja Petzvali objektiiv jäi tervelt pooleks sajandiks ületamatuks. Väärib märkimist, et seda objektiivi kasutati esmakordselt maailma esimeses üleni metallist kaameras.

 

300px-The_giant_camera

 

Fotograafia areng.

Fotograafia ajaloo algust ei saa eriti täpselt määratleda. 17. sajandil tehti fotograafia leiutamist soodustavaid avastusi juba ridamisi. Sellel ajal olid väga populaarsed mitmesugused keemilised katsed, eeskätt muidugi püüd valmistada odavatest ainetest kulda ja kalliskive. Taoliste katsete käigus uuriti aga ka paljude keemiliste ühendite omadusi ja nii avastatigi muu hulgas hõbedaühendite valgustundlikkus.Camera obscura abil said paljud teadlased juba 17. ja 18. sajandil tulemuseks fotokujutisi, kuid enamik neist katsetest lõppes siiski fiaskoga, sest saadud negatiivkujutist ei osatud muuta säilivaks. 18. sajandil tehti tähtsaid avastusi optika valdkonnast, kasutusele võeti erilised klaasisegud ja nii suudeti juba 19. sajandi algusaastatel konstrueerida ja valmistada mitmest läätsest koosnevaid valgusjõulisi ja väheste moonutustega objektiive.
Esimese tänaseni säilinud valgusega joonistatud kujutise sai prantslane Joseph Niecephore Niepce aastal 1826. Niepce kasutas valgustundliku elemendina vask- või tinaplaate, mis olid kaetud asfaldi, lavendliõli ja petrooleumi seguga. Selline plaat asetati objektiiviga varustatud camera obscuras kujutise tekkimise tasapinnale ja fotoaparaadi eelkäija oligi sündinud!Kasutatavate “filmide” tundlikkus oli aga nii madal, et kujutise saamiseks vajalik valgustusaeg pidi olema 4–8 tundi. Tulemusena saadud negatiivne reljeefne kujutis kaeti trükivärviga ja seejärel tehti sellest positiivsed pabertõmmised.

Fotoateljeede areng.

Siiski suudeti juba 19. sajandi teisel poolele valmistada nii tundlikke fotomaterjale, et poseerimise aeg lühenes vaid sekundini murdosani. Samuti langesid seadmete ja materjalide hinnad sellisele tasemele, et ka lihtrahvas võis enda jäädvustamisele mõelda. „Eesti Postimees“ avaldas 1867. aastal artikli fotograafia olukorrast ja populaarsest fotograafist C. Schultzist: “Päevapildid ei ole meie päevil mitte tundmatud asjad, nagu nüüd nii mitu asja enam tundmata ei ole, millest meie vanemad poolsada aastat tagasi veel uneski ei teadnud. Tahtis end vanemal ajal keegi maalida lasta ja oma kuju järeltulejatele mälestuseks jätta, siis pidi temal hea rahakukkur olema, muidu ei võinud ta selle peale mõtelda.  Vaesemad ja alamad inimesed võisid oma nägu veeämbris näha seniks kuni ise seal ees seisid.
Kuid nüüd on lugu sellega koguni teine, päike teeb pildi valmis ja seda silmapilkselt, mis su enda nägu on, kui Jumal Sind loonud. Maalija käsi teeb ka, aga mitte iialgi nii selgesti, kui loomus ise ja sel viisil võib inimene 2-3 rubla eest terve tosina pilte saada, tahab ta suuremaid, siis maksab muidugi natuke enam ja sedasama võib niihästi ühe kui mitme inimesega korraga teha. Siin Tartus näeme väga sagedasti pilditegija Karl Schultzi juures maalt inimesi olevat, kes ennast nõnda odava hinna eest maalida lasevad. Schultz elab Schrammi majas, mis Rüütli ja Küütri uulitsa nurga peal seisab Staabimaja nurga vastas, kus iga talve nekruteid vastu võetakse. Pildid tehakse seal ilusasti ja odavalt.”Esimesed fotoateljeed töötasid loomuliku valgusega, selleks ehitati nad eluhoonete päiksepoolsesse külge klaaskatuse ja klaaskülgedega verandale. Pildistamine toimus loomulikult vaid siis, kui valgust jätkus, paar tundi enne ja pärast keskpäeva. Fotomaterjalide tundlikkuse suurendamine võimaldas aga juba 19. sajandi teisel poolel hakata kasutama kunstvalgust, eelkõige mitmesuguseid gaasilampe.

Niipea, kui ilmusid esimesed elektrivoolu abil töötavad kaarlamp-valgustid, võeti needki kohe kasutusele ka fotoateljeedes. Pöördelise muutuse fotograafiasse tõi kunstnik ja fotograaf Frederic Scott Archer (1813–1857), kes võttis 1851. aastal patendi menetlusele, kuidas katta klaasplaate valgustundlikuks tehtud kolloodiumiga. See menetlus lühendas pildistamise säriaja mõne sekundi pikkuseks.
Edasine fotograafia areng oli juba eelmainitud leiutiste arendus ja täiendustöö. Negatiivide alusmaterjaliks võeti peagi klaasi asemel kasutusele tsellofaan (tänapäeval kasutatakse negatiivide alusmaterjalina loomulikult sünteetilisi materjale). Archeri menetlus levis kahe-kolme aastaga üle kogu maailma. Kui seni oli pildistamine vaid rikaste lõbu, siis uus tehnoloogia muutis fotograafeerimise lihtsaks ja odavaks.

Paljud käsitöölised loobusid senisest elukutsest ja avasid fotoateljee. Tekkis rohkesti rändfotograafe, kes rändasid oma varustusega ringi ning peatusid laatadel või söjaväelaagrites. Inglane Richard Leach Maddox asendas 1871. aastal valgustundliku kolloodiumi zhelatiiniga, mille emulsioon sidus end hästi jood- või broomhõbedaga. Nii õnnestus valmistada uuetüübilisi kuivplaate, mille tundlikkus oli juba nii suur, et tekkis vajadus katikuga varustatud fotoaparaatide järele. Uute seadmete abil oli võimalik pildistada ka liikuvaid objekte ja tehnoloogilisi protsesse.

Ilmselt üks tähtsam, tänaseni kasutatav leiutis pärineb aastast 1988, mil Georg Eastman leiutab koos Henry Reisenbach’iga läbipaistva tselluloidfilmi, mille kasutamiseks valmistati täiesti uue tehnoloogiaga “Kodak” nime kandev rahvakaamera. Siit edasi läks kõik oma loomulikku rada, fotograafia jõudis juba 19 sajandi viimasel kümnendil laiadesse massidesse, pildistama hakkasid kooliõpetajate ja apteekrite järel ka pereisad ning pereemadki.
Nagu ülaltoodust nähtub, leiutati enamik fotograafias tänini kasutatavast tehnoloogiast ja seadmetest 19. sajandil.

Põhjus, miks paljusid neist õnnestus ellu viia alles 20. sajandil seisneb eelkõige tolle aja madalas tehnilises tasemes. Peenmehaanika- ja optikatehastes puudusid vajalikud tööpingid ning samuti oli vähe oskustöölisi, kes oleksid olnud võimelised realiseerima teadlaste lennukaid mõtteid.
Kuid siiski oli fotograafia muutunud sajandivahetuseks igapäevaselt kasutatavaks, ajalehed ja ajakirjad olid illustreeritud reportaazhfotodega, pildistamine oli igapäevane toiming rääkimata pidulike ja kurbade sündmuste jäädvustamisest.

Leave a comment