Unistus mis sai teoks, kuhu edasi ?

IMG_1184

Noor ja metsik abiturent.

Umbes neli aastat tagasi kui olin veel  noor ja metsik abiturent ei teadnud ma päris ausalt öeldes kes või mis ma peaksin tulevikus olema. Pidevalt kriipis hinge see küsimus– kuhu edasi ? Teadsin, et midagi oma tulevikuga peaks ette võtma. Esialgne plaan oli minna reisima, teine plaan oli minna õppima. Surfasin kuude kaupa netis, et leida endale mõnus reisipaik või õppimise koht. Esialgne ahvatlus oli minu jaoks Aasia, Austraalia ja Uus-Meremaa.  Hetkel pean tunnistama, et neid plaane oli veidi liiga palju. Mäletan, kui veel 2010 aasta juuni kuus nutsin Soomes kasvuhoones oma äsja rohitud lillede peale… Miks ? Kuna sain teada, et minu üks suurimaid unistusi õppida välismaal (Aberystwyth University’) ülikoolis oli purunenud. Vastati eitavalt. Kuivatasin pisarad ning lohutasin end mõttega, et lähen siis reisima, küll seda kooli asja teha jõuab. Möödus 2 kuud. Olin ikka veel segaduses mis edasi teha… kas reisida või õppida, teenida ja minna siis reisile ? Oli augusti lõpp, heliseb telefon: “Hi, jbahbhdhawbdbehw”. See kõlas nii segaselt, et lausa ära ehmatas. Siiski jutu peale saades tolle naisterahvaga selgus, et tegu oli samast Walesi ülikoolist oleva sekretäriga, kes andis mulle teada, et tegelikult juhtus viga ja ma olen ülikooli nimekirjas olemas. Nüüd jäi vaid otsustada, kas ma võtan pakkumise vastu ? Tahaks veel mainida, et 2 kuud oli möödas, mul oli juba palju muid mõtteid mida ette võtta. Nagu näete pildil, võtsin pakkumise vastu. Kahtlesin ka seda otsust algul, kuid pean ütlema, et need aastad Walesis ülikoolis olid lihtsalt parimad ! Milleks kahetseda, kui see andis mulle võimaluse tutvuda inimestega ülemaailma ning seejuures sai ka asutatud esimene Eesti naiste ragbikoondis “Lindad”.

Erialast. 

Fotograaf, videoartist, režissöör, näitleja? Mis ma siis õieti olen. Ütleme ausalt hingelt ma olen terve elu olnud esineja, kui lasteaias ei lastud mul kaasa lüüa rahvatantsus, siis tegin ise üritusi endale ja sõpradele. Üsna imelik mõelda, aga kunagi tegin ürituse kus esitlesin “Pipi surmatantsu” ooperi taustal, seljas must prügikott, vanuseks 7 aastat krutskeid. See oli ja jäi ka viimaseks surmatantsuks. Ma arvan, et eesmärgiks ei olnud draamat tekitada, vaid teha nalja vähe teises toonis ? Tundub, et naljakas see ikkagi oli, kui ema mõnitab mind sellepärast praeguseni.  Alates esimesest klassist hakkasin käima näitlemisringides ning hiljem kooli vahetades haarasin ka seal igast rollist kinni. Kusjuures ma ei mäletagi, et oleksin kunagi maininud või öelnud “ma tahan näitleja olla”. See hullus tuli lihtsalt peale siis kui tekkis isu midagi jälle saavutada ja publikule nalja teha. Keskoolis kuulsin mitu korda inimesi küsimas, sealjuures ka oma direktorilt, et kas minust saab näitleja ? Minu vastuseks sai alati õlgade kehitus. Olin ju kasvanud ühiskonnas, kus “näitlejad ei saa palka” ja “mis see ikka annab”. Isegi kui see ei olnud minu jaoks prioriteet, teadsin et pean midagi seoses showbusinessi’ga ettevõtma. Seega 12. klass karjäärivalik oli mitte otseselt näitlemine, kuid kaudselt– ehk siis meedia, televisioon ja film. Juba esimesel ülikooli aastal sain aru, et minust nuuskijat ja pori loopijat ei saa, mulle meeldib teistmoodi loominguline olla. Valisin pea kõik õppemoodulid seoses filmiga. Tuli esimene tund, kus õppisime kõike professionaalsete filmi kaamerate kohta. Tundsin, et ma pole just vales kohas, aga pean kõvasti pingutama, et seda kõike endale selgeks teha. Kes oleks uskunud, et mul tehnika vastu huvi hakkab ? Kusjuures Inglismaa koolides hakatakse lapsi suunama erinevatele elualadele juba varakult, kui meie koolides õpitakse miljontriljonbiljon asja korraga. Seega võite ette kujutada, kuidas ma end tundsin klassis, kus kõik õpilased on seda eelnevalt põhikoolis või keskkoolis korduvalt teinud.   Sellest hoolimata, võrreldes sealset õppesüsteemi kodusega, peab ütlema, et igal juhul paremini üles ehitatud ja produktiivsem.

Kuhu edasi?

Ajapikku sain endale kaamera ja programmid selgeks, mida kindlasti lihtsustas pidev harjutamine ning oma kaamera ost. Mõtlesin veel, et kui mina selle ära õppisin, no siis on tõesti kõik võimalik ! Tegin karjäärivaliku ning otsustasin, et tahan ja olen vaid režissöör. Lõpetasin ülikooli, kuhu edasi ? Seekord teadsin päris kindlalt, et võtan rahulikumalt oma plaanidega ning vaatan kuhu saatus mind viib. Möödub lõpetamisest üks kuu, heliseb telefon. Sain tööpakkumise just sellele kohale, mida olin soovinud. Uskumatu, aga tõsi. Siiski see polnud veel, mis otsustas mu saatuse. Projekti lõppedes tundsin, et olen jälle kohas, kus pean tegema miljontriljon asja korraga. Ühel projektil, tegin näitlemist, lavastust, stenaristi tööd ja vaata, et koristajatädi amet oli veel puudu. Olin tagasi kodumaal, kus edasi viib multitasking. Selle aja peale olin oma filmikaamera väljavahetanud fotokaamera vastu, tundus huvitavam ja kvaliteetsem. Kusjuures keskendusin vaid videotehinka ostmisele, pildistamine oli niisama klõpsimiseks. Ühel päeval sain aru, et tahan olla iseseisev artist ning ise oma tööpanuse esitleda, enda nime alt. Hakkasin jälle harjutama, pea igapäev harjutasin.

Kuidas saavutasin eesmärgid ?

On möödunud pea aasta. Olen teinud pilte ja videosid sadadest inimestest. Pean tunnistama, et olnud aegu, kus olen mõelnud, et löön käega. Arvuti taga istumine tundide viisi pole just lillepidu kui “sipelgad püksis” tüüpi inimene oled. Siiski, ma ei ole loobunud, kuna igakord tulemust nähes, tean et olen andnud kogu oma hinge ja südame selleks, et see tuleks nii hea kui võimalik. Kõik kilendid, kes te olete minu teenust kasutanud, ma tahan teid tänada, tänu teile ma suudan ja tahan veel rohkemgi edasi minna. Isegi kui on raskemaid aegu, olen suutnud jääda püsima. Kuidas ma olen kõik need eesmärgid saavutanud? Ütleme nii, et uskudes endasse ning visualiseerides, et saan need eesmärgid saavutada. Tänaseks olen ju isegi Aasias ära käinud, üks linnuke jälle kirjas. Mäletan, et joonistasin keskkoolis pildi oma tulevasest ülikoolist ning sellest, kuidas seal sõbraga surfan. Uskuge või mitte, kuid see kõik juhtus täpselt nii nagu pildil. Surfamise koha pealt peaksin mainima, et meid päästeti vetelpäästjate poolt, kuna vaiksest ilmast sai sajanditorm, kuid see selleks. Tähtis on see, et väärtustad kõigepealt iseend, oma lähedasi ja tööd nii, et see annaks sulle jõudu edasi pürgida helgema tuleviku nimel. Kunagi ei ole hilja teha midagi, mis sulle tõeliselt meeldib. Tean, et ka minu jaoks pole veel hilja, ükskõik mis ideed mul tuleksid, ma tean, et suudaksin need täita. Eks muidugi eesmärke ei saavutata kergekäeliselt, vaid keerumakalt kui see algul tundub. Kui tunned, et oled loobumas, siis saan sind lohutada sellega, et iga ebaõnnestumine juhatab meid taas paremuse poole.  Ma ei ole see ja teine, ma olen mina ise. Vahet ei ole kas väljendan end näideldes, pildistades,  režissöörina või isegi kasvuhoones, mulle on oluline, et see tegevus tekitab mulle südamerahu ja see oleks fun. Nagu on öelnud Richard Branson: “A business has to be involving it has to be fun, and it has to exercise your creative insticts”.

 

 

 

Leave a comment