Üritustel pildistamine – kas lihtsalt klõpsimine või pigem töö ?

Üritustel pildistaja. 

Me elame maailmas, kus pidevalt toimub midagi – pulmad, sünnipäevad, kontserdid, festivalid või mis iganes üritus, mis hõlmab natukene suuremat publikut. Sealjuures on trendiks saanud ürituste kajastamine kas video või foto näol, mis on ju tegelikult väga vahva, kas pole ?  Ausalt öeldes, mulle endale väga meeldivad üritused ja neid pildistada, kuid aastatega olen ära tabanud ka mõned huvitavad nüansid sealjuures. Pigem rohkematel juhtudel on ettetulnud positiivset, kuid on ettetulnud ka natukene teist suhtumist. Ütleme nii, et 90 % üritustel pildistades, mis on pikemad (ütleme kuskil 6-12h), on mind alati kostitatud ka toidu ja joogiga, mis on ju ka inimlik iseenesest.  Tegelikuses on nii, et fotograaf -või videograaf peab olema suhteliselt koguaeg pildistamise valmis, vaba aega on suhteliselt harva (vähemalt minul). Samas, olen pildistanud üritusel, kus šokolaadibatoon oli mu terve päeva elupäästja. Näljase ja väsinuna tööpäeva lõpetades, mõtlesin et küll olin ikka rumal, et sellest ennem ei maininud kilendile (eeldasin, et on ka fotograafiga arvestatud) ja samas oli ääretult ebaviisakas ka mul seal toidupausi lunima hakata. Üldjuhul on mind ikka inimesena koheldud, mitte vaid töölisena. Ikka 2 in 1 ! Tehku inimene mis tööd tahes, on minu arvates “Siin me oleme” filmist repliik “.. aga ikkagi inimene” üsna tõsi.

Lihtsalt klõpsimine ?

Ma olen juba seda tööd aastaid teinud ja uskuge mind, see ei ole lihtsalt klõpsimine. Ülikooli aegadel alustasin päeva kell 5 hommikul koristamisega, mille vahele jäid ka loengud, trenn, töö kohvikus ja kõik muu, mis pidi mind peaaegu hauda ajama. Tegin seda kõike selleks, et esiteks ära elada ja teiseks, et see mind motiveeriks mitte elulõpuni koristama. Need olid ajad, kui ma tegelikult niisama klõpsisin. Tegin aias liblikast ja koerast pilti, vahel sai ka seebikaga filmida õest ja naabriplikast sketše. Lõpuks tundsin, et okei, nüüd on aeg et hakkaks mingi ägeda kaameraga harjutama ja sealt see kõik algas. Isa, mul vana fotohuviline aitas objektiive leida ja toetas igati mu ideed fotograafiaga lisaks tegeleda. Lõpuks panin suurema raha varustuse alla ja hakkasin ikka kõvasti-kõvasti harjutama. Tegin online kursuseid ja photoshopisin hommikust õhtuni. Mõtlesin nagu Richard Branson “screw it, lets do it”. Ma muideks olen filmi tegelikult õppinud, mis on ka minu number üks kirg, kuid fotograafiaga on üsna tasavägine. Ühesõnaga, mis ma öelda tahan, see ei ole tulnud niisama lihtsalt. Üritustel ma ei käi niisama klõpsimas, vaid ma vaatan erinevaid detaile, mis oleks huvitav pildistada, püüan real emotsioone ja keskendun sellele, et kilent saaks selle mis ta soovib ning samal ajal pidevalt kalkuleerin kiiresti, kuidas settinguid vahetada vms, kui valgus või pildistamise nurk peaks muutuma. Põhimõtteliselt, mu aju ja käed pidevalt töötavad. Kui pildid tehtud, siis on postproductioni aeg. Seda tehes käib alati mul peas väike hääleke, mis mu filmi õpetaja kunagi ütles “less is more”.. “when your images look more real, then you have already achieved something.” Eks ma proovin alati endast parima, on see siis maailmaparim või mitte, see on minu tehtud looming. Peamine on ju alati ikkagi see, et töö oleks tehtud korrektselt ja kvaliteetselt, kõik muu on boonus.

Hindamine. 

Sealjuures, püüan alati arvestada, kuidas käib töö hindamine. Võin öelda, et tegelikult varustusel ei ole nii suur roll, kuid ei saa ka päris vastu vaielda selles osas. Ainult seebikaga seda tulemust ei saaks, mis peegelkaameraga. Aga mine sa tea ! Tegelikult on nii, et varustus on üks, kogemus ja eriala tundmine on teiseks, aeg on kolmandaks ja neljandaks on kõik muud vidinad peale kaamera ja lenside. Näiteks Photoshop ja sinna kuuluvad elemendid maksavad samuti suurt raha ning ka arvuti, millega sa töötled ja teed kõike muud vajalikku. Ühesõnaga, midagi ei tule niisama. Seega, kui nuputad, et miks küll see fotograaf küsib nii palju ? Jah, ma pean tunnistama, et on neid kes ehk end ülehindavad, aga üldjuhul on see kõik põhjendatav. Vähemalt minu puhul. Näiteks 25 eurot ei motiveeriks mind 10 tundi pildistama, siis ma võiks juba olla hobipiltnik ja mingit muud tööd teha. Muidugi, kui pole just tegemist heategevusega või muu sellise üritusega, siis nagu raha ei oma nii suurt tähtsust. Minu töö ei ole mulle vaid hobi, vaid ka täiskohaga töö ja kirg. See tundub võibolla kõik keeruline hetkel, kuid tegelikult on iga asja taga midagi, minu asja taga on kõik see, mis ma siin eelnevalt välja tõin– pühendumus, ülikool, õppimine, kogemus, oma aeg ja investeering. Tõin välja üritustel pildistamise, kuna selle kohta on lihtsalt kõige rohkem rääkida, kuid samas pean ütlema, et see puudutab ka kõiki teisi pildistamisi. Päeva lõpuks pole tähtis vaid raha, kuid see, et  kõik on rahul ja õnnelikud.

Leave a comment